Hirm - reaalne oht versus kujutletav oht

Kõik tunnevad hirmu, kuid Ülli Kukumägi sõnul on küsimus selles, kuidas keegi oma hirmuga toime tulla oskab. Ta osutab, et paljud hirmud on õpitud lapsepõlves ja soovitab inimestel oma hirm endale lahti seletada.

"Hirm on oma olemuselt väga kasulik emotsioon, sest see hoiatab meid, et midagi potentsiaalselt ohustab meie elu," ütles Kukumägi saates "Terevisioon". Küll aga jagunevad hirmud tema sõnul kaheks: tõelisteks ja kujutletud hirmudeks.

Esimest tunneb inimene siis, kui kohtub näiteks metsas karuga. Sel juhul on inimesel Kukumäe sõnul neli reaktsiooni: tardumine, peitumine, jooksmine ja võitlemine. "Ehk siis viimases etapis, olles vastastikku karuga, võitled elu eest, et sa ellu jääksid."


"Teine osa hirmudest on ettekujutluslikud: mis saab siis, kui ma lähen metsa ja tuleb karu?" Kui inimene kujutab endale hirmsat olukorda ette, käivitub tema kehas füüsiline hirmureaktsioon, mis omakorda võimendab kujutluspilti ning see omakorda võimendab mõtteid hirmutavast kujutlusest. tekitades nn hirmuringi.Tekib nn hirmuring, kus puudub nö piirjoon reaalsusel ja kujutlusel. "Enamik hirmudest, mida inimesed iga päev kaasas kannavad, on kujutletavad, mitte reaalselt eksisteeruvad," märkis ta.


Ettekujutlushirmud saavad Kukumägi sõnul alguse enamasti kas inimese minevikukogemusest või on need õpitud. "Vaatad dokumentaali mürgistest ämblikest ja pärast seda tekib sul seos, et ämblik võrdub potentsiaalne surm," tõi ta näite õpitud hirmust.


Lapsed korjavad esimeste eluaastate jooksul lähedastelt isikutelt väga palju reaktsioone üle. Nii õpivad nad kartma ka sageli seda, mis pole ohtlik. Näitena võiks tuua jalgrattasõidu õppimise. "Kui ma ise tema kõrval pinges olen, kardan ja ahhetan, siis kuhu läheb lapse fookus?" küsis Kukumägi retooriliselt. "Vanemate reaktsioon määrab palju rohkem, kui see, mida laps reaalselt ise mõnes olukorras tunneks," ütles psühholoog.


Ühtlasi pole hirmud sageli ratsionaalsed. Kui karu nähes soovitas Kukumägi inimesel joosta, siis hiirekartjatel tasuks tema sõnul järele mõelda. "Enamike hirmude puhul me ei mõtle edasi, et kui ma teda näen nüüd, mis siis reaalselt toimuma hakkab? Me ei ratsionaliseeri," selgitas ta ja lisas, et hiir kardab endast palju suuremat inimest kordi rohkem kui inimene hiirt


"Närvisüsteemi kõige parem rahustamisvõte, mida ma soovitaks, on kõhuhingamine," ütles Ülli Kukumägi. Nii võiks inimene hirmu korral kuni kümme korda aeglaselt sügavalt sisse ja välja hingata. "Teine asi: ükskõik, mis emotsioon on, siis küsi enda käest korraks: kas mina olen hirm või mina olen see, kes saab aru, et ma kardan? Kumb sa oled?" soovitas ta veel. Nii ennast küsitledes haarab inimene ohjad taas enda kätte ja suudab oma motoorikat paremini juhtida.

Kindlasti aitab ärevuse vastu tapping. "Kui ma veel hingan sel ajal rahulikult, siis ma otseselt mõjutan närvisüsteemi, millega omakorda muudan omandatud kehamustrit," kirjeldas ta. Nimelt ei teki inimesel elukogemuste mõjul üksnes mõttemuster, vaid ka alateadlikud keha reaktsioonid hirmule.


Veel ei usu inimesed psühholoogi sõnul pahatihti, et nad on võimelised oma elu kontrollima. "Kõik kardavad, aga küsimus on selles, kuidas keegi käitleb hirmu," tõdes ta.


Toimetaja: Airika Harrik Allikas: "Terevisioon". Küsis: Reimo Sildvee.

Featured Posts
Recent Posts
Archive