ÜKSINDUSE VÕLU JA VALU
Kuuluvusvajadus, mis meie esivanematele ellujäämise tagas, reguleerib meie käitumist siiani. Me käime rühmatrennides, tähistame koos tähtpäevi, liitume eakate klubide või loodussõprade seltsidega – ikka selleks, et olla koos endasarnastega. Ning isegi kui kõik samasse gruppi kuuluvad inimesed meile ei meeldi, oleme ühtsustunde nimel võimelised taluma ka mõnda vähem meeldivat inimest. Me vajame kedagi, kellega mõtteid ja tundeid jagada. Lisaks on meil intiimsusvajadus ja et üksindust vältida, ollakse isegi nõus elama koos partneriga, kes meid õnnetuks teeb.
Erinevalt esivanematest jääme aga tänapäeval ellu ka üksinda elades ning suhtlemisvajaduse rahuldamiseks piisab sellest, kui sotsiaalmeedias nuppu vajutada. Arvestades taskukohaste ja tasuta kommunikatsioonikanalite rohkust, ei tohiks ju suhtlemispõuda üldse tekkida. Ent kui seesmiselt tunned end üksikuna, ei leevenda ka suhtlusvõrgustikud üksindustunnet. Sul võib olla paarsada Facebooki-sõpra või tosina jagu neid, kellega samasse gruppi kuulud, kuid mitu neist on valmis sinu muret tingimusteta jagama? Või koos sinuga päikeseloojangut nautima? Kui palju tead töökaaslaste hobidest? Mitut naabrit sa eesnime pidi tunned? Tegelikult tulemegi suurepäraselt toime ka omavahel pealiskaudselt suheldes. Samas aga vajame kedagi, kellega rääkida mõtetest, mida perelegi reeta ei julge, kartes nende hinnangut.
Uuringud väidavad, et üksindus võib põhjustada stressi ja raskematel juhtudel ka depressiooni. Kuid kas üksindusel on vaid negatiivsed küljed ning kas õnnelik olemiseks vajame kindlasti kedagi enda kõrvale? psühholoogia lausa kriitikat. Just seetõttu võime ühissõidukis sõbralikule võhivõõrale rääkida paljust, kuna oleme anonüümsed ning eeldame, et tõenäoliselt ei kohta võõrast enam kunagi.
Olen kümme aastat järjest käinud iga päev koeraga pargis jalutamas. Aastate jooksul olen õppinud tundma enamikku neist, kes pargis jalutavad. Kõik see algab sõbralikust naeratusest ja esimesest lausest. Mõnega tutvud kiiremini – lihtsalt naeratad ja hakkategi vestlema. Teisega läheb aastaid, enne kui võõristus kaob. Sa näed aja jooksul, kuidas nende koerad vananevad ja imikud suureks kasvavad, nad kaalust alla võtavad, uue elukaaslase leiavad, mujale kolivad vms. Ja vahel tundub, et kohtud nendega rohkem kui enda täiskasvanud lastega, kes teises linnaosas elavad. Sest lähedastega suhtled sa rohkem telefonitsi või videokõnede kaudu, mitte silmast silma. Miks ma parginäite tõin? Kuna selline keskkond võimaldab meil suhelda elavate inimeste, mitte pelgalt piltide või ekraanidega sotsiaalmeedias.
Õnnelike inimeste käitumismustreid on uuritud aastakümneid, mõistmaks, mis eristab nende käitumist õnnetute omast. Uuringutest selgus, et õnnelikud inimesed suhtlevad võõrastega tunduvalt rohkem kui õnnetud. Õnnelikud inimesed suhtlevad võhivõõrastega pidevalt – bussis, teatris, järjekorras seistes – ning nad ei karda seda teha. Siit järeldus – et olla õnnelik ja mitte tunda end üksikuna, tuleb suhelda inimestega, kaasa arvatud võõrastega! Paljud aga kardavad seda. Hirmu põhjustab enamasti kas madal enesehinnang või oskamatus suhelda. Julgustuseks ütlen kohe: suurel osal inimestest on põhjendamatult madal enesehinnang ning suhtlemisoskus paraneb vaid kogemuste kaudu. Kuid esimese sammuta eesmärgini ei jõua, seega tuleb kuskilt alustada. Väidan kindlalt, et enamik inimestest räägib teiega meelsasti ning suhtlemise alustamiseks on vaja vaid naeratada, luua pilkkontakt ja olla sõbralik. Mida veel õnnelikud inimesed teisiti teevad? Nad keskenduvad positiivsele. Olgu see siis teises heade külgede märkamine või negatiivses olukorras parimale võimalikule lahendusele keskendumine.
Seega, kes tunneb end üksikuna, võiks teha nimekirja, kus kirjas üksinduse plussid. Nagu näiteks: üksi elades saad süüa, mida hing ihkab, öösel ükskõik kui kaua lambivalgel raamatut lugeda, vaadata telerist ainult endale meelepäraseid saateid, südamerahuga kaalus alla või juurde võtta jne. Nimekirja võib pidevalt täiendada ning see tasuks panna kodus nähtavale kohale. Muuseas, keegi teine ei saa meid õnnelikuks teha ja sama kehtib ka vastupidi – teisi vägisi õnnelikuks teha meil ei õnnestu, kuna õnnetunne peitub igaühes endas. Seega, et olla õnnelik, kas siis üksi või koos kaaslasega, tuleb tegeleda sellega, mis endale meeldib. Seda iga päev ja kas või veidikene. Võimalusi on palju. Näiteks maandab teadlaste sõnul pingeid igapäevane vähemalt 20minutiline värskes õhus liikumine. See rahustab ja tekitab ajus heaolutunnet. Ka tants on olnud juba meie esivanematel üks pingetest vabanemise vorme, rääkimata muusika tervendavat mõjust. Samuti rõõmustab meid, kui saame teisi aidata, ja abi küsides tekitame teistes rõõmutunnet. Just seetõttu on liikumised nagu “Teeme ära!”, “Märka ja aita!” või “Kingitud elu” nii abisaajale kui ka aitale kasulikud. Need kõik on vaid mõned viisid, kuidas end ka üksikuna pea alati õnnelikuna tunda. Kuid peamine on siiski see, kuidas me ise üksindusse suhtume ja kuidas selle hüvesid kasutame.
Pooleldi veega täidetud klaasi vaadates on meie endi otsustada, kas klaas on pooltäis või pooltühi.
PS. Sa pole ainus, üle poole maailma täisealistest elanikest on üksikud!
Artikkel on kirjutatud ajakirjale TervisPluss
