MIDA VÕIKSIME TEADA EMOTSIOONIDEST?


Emotsioonid tekivad kui me tunneme/tajume/kogeme, et midagi, mis võiks mõjutada meie heaolu parema või halvema suunas, hakkab toimuma või juba toimub (Ekman, 2003). Emotsioonid ei ole pelgalt tunded või mentaalsed seisundid. Emotsiooni tekkega kaasnevad meis muudatused nii neurofüsioloogilisel, psühholoogilisel jne, mis otseselt mõjutavad ka käitumist. Lühidalt - vastureaktsioonina erinevatele välistele ja sisemistele impulssidele, nagu näiteks vali kärgatus või hirmumõte potensiaalsest haigusest, tekivad emotsionaalsed reaktsioonid. Tundes peamisi ehk teisisõnu nimetadades tuum- või baasemotsioone - hirmu, viha, kurbust, rõõmu, vastikustunnet, põlgust või üllatust, reageerime tavapäraselt murdosa sekundi jooksul. Hirmu tekke kiirust uurinud Norra teadlased väidavad, et hirm tekib 100 kuni 150 millisekundi jooksul.

Näiteks, kui ületades tänavat märkame ootamatult meie suunas ohtliku kiirusega lähenevat sõidukit, oleme võimelised sooritama liigutusi, mis teadlikult tehes, eelneva treeninguta, ei pruugiks õnnestuda. Kui ühelt poolt garanteerib selline reageerimisvõime meie ellujäämise, siis teisalt tekitab see probleeme. Oletame, et kohtame trepikojas ebameeldivat naabrit, kes aastaid kiuslikult käitunud on. Isegi, kui üritame teda silmates rahulikuks jääda, meie ärritusetase tõuseb. Või tervitades vastaspoolt, asetage enda vaba käsi vastaspoole käele nii, et tema käsi jääb teie käte vahele nö "lõksu". Momentaalselt proovib ta enda kätt ära tõmmata või vastab teile samaga. Reaktsiooni põhjuseks on otsene sensoorne, st tunnetuslik kogemus. Kuna teie käed "piiravad" vastaspoole käe liikumisvabadust ning lisaks mõjute domineerivalt, toimub automaatne reaktsioon. Seda enam, et te ei ole ei paavsti ega vastaspoole eakas esivanem, kes taolist kätehoidu kasutavad sagedasti "õnnistava/toetava/armastava" eesmärgiga. Lühidalt - aju otsustab imekiirelt, kuidas me parimal viisil situatsioonis toime tuleksime ning teeb kõik, tagamaks meie ellujäämise, et negatiivseid kogemusi vältida.

Need on vaid mõned näited, illustreerimaks inimese reageeerimisvõime kiirust. Keha on kui kooskõlas mängiv professionaalne orkester - südame rütm, vererõhk, hingamissagedus, hääletoon, kõne kiirus, lihaste pinged ja liigutused, higistamine, silmade plinkimised, pupillide mõõtmed, näoilmed jms reageerivad kooskõlas üksteisega. Just seetõttu on näiteks kehakeele ekspertidel võimalik tuvastada, mida isik tegelikult tunneb, kuna kogu kehas vallandunud muudatusi on võimatu teadlikult kontrollida.

Seega - kuna mitte reageerida pole võimalik, muutub määravaks, kuidas me emotsionaalselt keerulistes olukordades toime tuleme ning teadlikult käituda oskame. Iidne tarkusetera "Sündmus ei ole kunagi põhjuseks iseenesest. Põhjuse sündmusele omistame läbi tõlgenduse, kuidas me sündmusesse suhtume". Miks on suhtumine oluline? Suhtumine määrab, kuidas sündmust käsitleme ning vastavalt sellele käituma hakkame. Meie käitumine, mõjutades seotud osapooli, vallandab sündmuste ahela. Seega - mida paremini oskame emotsioonidega toime tulla, seda vähem oleme mõjutatavad nö juhufaktoritest nagu tigedad naabrid või kujutletavad hirmud jms.

Nagu öeldud kuuluvad baasemotsioonide hulka viha, hirm, vastikustunne, rõõm, kurbus, aga ka üllatus ja põlgus. Kõikidel emotsioonidel on spetsiifilised näo mikro- ja makroilmed, mis on universaalsed inimestele, sõltumata nende rassist, sünnikohast, jms. Emotsioonidel on erinevad põhjused, mis neid vallandavad, erinev intesiivsusaste ning ka kestvus. Näiteks seistes toidupoe kassajärjekorras Covid viiruse perioodil, hoiate korralikult vahet enda ees seisva kodanikuga ning kõik on rahulik. Siis aga ilmub teie seija taha isik, kes sõna otses mõttes "ronib" teile selga, rikkudes nii üldaktsepteeritud kehtsetatud reegleid kui ka tekitades teis ohtu potsensiaalset viirusekandja ees. te tunnete, kuidas see teis ärritab, mis on signaaliks vihast või hoopiski ärevuse (signaali hirmus) vallandab. Kui viha peamine "sõnum" on, et midagi on meie õiguste, liikumisvabaduse, arvamuste vms vastu, siis hirm teavitab meid potensiaalsest või reaalsest ohust. Kurbuse erinevad variatsioonid teavitavad meid, et midagi käib meil üle jõu, me ei saa hakkama vms. Võite näiteks tunda pettumust olukorras kui sõber teatab ootamatult ei ei saa teiega koos kinno tulla, mis on tunduvalt vähem intensiivsem kurbus kui lein oma olemuselt. Hirm teavitab meid nii reaalsest ohust - näiteks rästik teie jalge ees metsateel, kuid ka potensiaalsest ohust - näiteks avalik esinemine grupi ees, kus hirmu vallandajaks on ettekujutus, kuidas midagi võib valesti minna. Kahjuks reageerib meie keha aju kujutluspiltidele analoogselt reaalsusega. Seega, tasub hoolikult mõelda, mida mõtleme. Vastikustunne aitab meil sõna otseses mõttes "ellu jääda" hoiatades meid kõlbmatu/ohtliku toidu/vee/õhu jms eest, kuid vastikustunne on ka moraalseks/eetiliseks baromeetriks. Näiteks võite mõista, kui keegi valetab, kuid aktsepteerida pedofiile ei suuda, sest see tekitab teis vastikustunnet taoliste isikute vastu. Rõõmutunne tekitab kehas meeldivat seisundit ning teavitab meeldivast, mida tahta. Võite tunda rõõmu tajudes sensoorselt päiksepaistet enda põskedel soojal suveilmast, või olla armununa lausa ektaasis. Põlgus on pigem hierarhilise iseloomuga, st põlates kellegi teguviisi näiteks, asetame enda väärtuspõhimõtted tema omadest kõrgemale. Üllatus tekitab meis kõrgendatud tähelepanuseisundi. Seega - ei ole olemas halbu või häid emotsioone, kõik nad tegutsevad meie kasuks.

Grandin`i ja Johnson`i, teadlast

e, kes uurinud pikka aega emotsioonidega ja inimkäitumisega seonduvat, järgnevad laused võtavad ehk parima moel kokku eelnenu: "Inimesed sagedsti kipuvad mõtlema emotsioonidest kui ohtlikest jõududest, mida peaks kontrollima põhjuste ja loogikaga. Kuid aju ei tööta sel moel. Aju käsitleb sündmuseid ja nende põhjuseid lahutamatult emotsioonidest. Isegi mõttetud silbid omavad emotsionaalset laengut, positiivset või negatiivset. Mitte miski ei ole neutraalne".

Olles emotsionaalselt intelligentsed, teadlikumalt enda reaktsioone, suhtumisi ja mõtteid kontrollides, oleme õnnelikumad ja ka tervemad. Elu ei ole kannatamiseks, vaid elamiseks iga päev täiel rinnal.

P.S. Emotsioonidega seonduva kohta, leiab ülevaatlikku teavet veebilehelt www.atlasofemotions.org.

Ü.Kukumägi artikkel ajakirjas "Tervis Pluss", juuni 2020

Featured Posts
Recent Posts
Archive
©BODYLANGUAGEACADEMY.ee
  • Facebook
  • YouTube