KOOSTÖÖ - KAS TÕESTI IGAÜHEGA?

Inimkäitumine on läbi aegade olnud ning jääb ilmselt ka edaspidi kõige kriitilisemaks riskifaktoriks, mis mõjutab iga organisatsiooni tulemuslikkust nii otseselt, kui ka kaudselt.

Seda just seetõttu, et kogu inimkäitumine on mõjutatud nii meid ümbritsevatest välisfaktoritest (näit. keskkond, kus viibime; kliimastikutegurid; müratase, jt. analoogsed tegurid) kui ka sisemistest faktoritest (näit. meie tervislik seisund; meeleolu, milles viibime; kogetavad emotsioonid; magamatus; eraelus valitsevad probleemid, vms).

Meid ümbritsevad inimesed moodustavad osa meie käitumist mõjutavatest faktoritest. Tekitades meis erinevaid reaktsioone, mõjutavad nad otseselt nii meie organismi, kui ka aju tegevust, kaasa arvatud suhtumist, mõtteid, otsuseid ja seeläbi kogu käitumist. See kuidas käitume, mõjutab omakorda vastaspoole reaktsioone, vallandades seetõttu kas positiivsete või negatiivste sündmuste ahela.

Positiivselt mõjuvad meile heatujulised inimesed, sõbralik keskkond, meeldiv muusika, soojad toonid, rahulik hääletämber, jms. Meeldivate impulsside korral tunneme end hästi ning meie organism lõdvestub (isegi meeldiva ärevuse korral, näiteks kohtumisel meile sümpaatse vastassoo esindajaga tunneme end mõnusalt).

Shawn Anchor, raamatu „The Happiness Advantage” autor, esitab hulgaliselt fakte selle kohta, kuidas meie aju töötab loovamalt, lahendab esilekerkivaid probleeme efektiivsemalt, näeb laiemat perspektiivi, kui protsessi kaasatud inimesed tunnevad end hästi, on rõõmsad ja saavad tegutseda rahulikult ja pingevabalt.

Ebameeldiva või ähvardavana tunduvate isikute/situatsioonide/tegurite/uudiste puhul meie keha pingestub, valmistudes võitluseks või põgenemiseks. Negatiivseid, ärritavana tajutavaid tegureid, nagu kõva lärm, tülitsevad inimesed, kriiskavates toonides mustrid jms, üritame vältida, neist eemale saada. Samamoodi käitume inimeste puhul, kes meile ebameeldivalt, hirmutavalt, ärritavatena vms. tunduvad. Kui meil puudub võimalus neid vältida, on osa meie tähelepanust hajutatud, tegeledes ebameeldivana tunduva teguriga ning seetõttu kogu meie tegevus nõuab rohkem aega, sest meil on raskem keskenduda.


1997. aastal Bondi ülikoolis tehtud uurimuse „Emotsioonid töökohas: mida inimesed tunnevad ja kuidas saaksime seda mõõta?” (Emotions at Work: What Do People Feel, and How Should We Measure It?) kohaselt on kõige tavapärasemad negatiivsed tunded, mida töötajad tunnevad töökohas: frustratsioon, muretsemine, närvilisus, viha, agressioon, ebameeldivus, pettumus ja õnnetu olemine.

Veelgi enam, iga pinge, nii füüsiline kui mentaalne, väsitab. Pidevalt ebameeldivat pinget taluv organism murdub varem või hiljem, põhjustades haigusi. Seega – mida paremini end tunneme, seda tervemad oleme ning mida vähem stressifaktoreid meid ümbritseb, seda paremad on tulemused.


Peame ka arvestama faktiga, et tahame või mitte, igaühega me koos töötama ei sobi. Kaks aastat tagasi korraldasin enda doktoritöö uurimuse raames eksperimendi erinevatel elualadel töötavate inimestega. Eksperimendis osales kokku 108 isikut, kes sai jagatud kaheliikmelisteks tiimideks. Enne ülesande sooritamist, palusin osalejatel anaonüümselt hinnata enda kaaslase kui koostööpartneri meeldivust viiepalliskaalal. Seejärel näidati ühele tiimikaaslastest joonistust koerast, kellel oli peas müts ja kaela ümber sall ning kes lamas, lõug vastu põrandat maas. Pilti näinud osaline kirjeldas enda kaaslasele, mida ta näinud oli. Vastavalt kirjeldusele joonistas paariline uue koera. Joonistusoskust ei hinnatud, samuti ka ajakulu pildi valmismiseks. Hinnati vaid joonistusel olnud detailide vastavust originaaljoonistusele.

Eksperimendi tulemused olid mõneti ettearvatavd, kuid kindlasti üllatuslikud. Kui paarilistest kasvõi üks hindas enda tiimikaaslase ebameeldivaks, olid tulemuste täpsus ca 34% kehvem kui tiimidel, kus osalejad hindasid enda kaaslast meeldivaks koostööpartneriks. Eksperimendi käigus torkas ka silma, et kui paarilised tundusid teineteisele mingil põhjusel ebameeldivad, suhtlesid nad tunduvalt vähem. See võis oli kahtlemata üheks põhjustest, miks nende paaride tulemus oli ebatäpsem, kui neil, kes pingevabalt koos töötasid, rohkem suhtlesid ning omavahel enam ülesande täitmiseks vajalikku infot jagasid.

Seega - kui võimalik, peaks arvestama, keda kellega koos töötama panna. Sellega säästame nii enda, kui ka enda paarilise tervist, vähendame potsensiaalseid negatiivsed pingeid ning mõjutame koostööd positiivselt.

Featured Posts
Recent Posts
Archive
©BODYLANGUAGEACADEMY.ee
  • Facebook
  • YouTube