Millest kõnelevad "püstised" pöidlad?

Kui me räägime, "kõnelevad" meie käed kaasa, illustreerides meie juttu ja sõnu. Zestid, käte asendid, peopesade avatus toimuvad automaatselt ning neid ära hoida või maha suruda, on meie keha jaoks võrdlemisi keeruline. Kui näiteks proovime rääkida veenvalt, samaaegselt pingsalt käsi ja sõrmi neda külgede vastu surudes ja paigal hoides, blokime enda mõttetegevust ning tundume ka kuulajale ebakindlana ja vähendame jutu usutavust.

Käte "kõne" aitab kuulajal paremini mõista, mida vastaspool meile edastada soovib. Uuringud näitavad, et meie ajus on eraldi piirkonnad, mis nö. tegelevad käte lugemisega.

Pöidlad suunatud ülespoole on signaaliks positiivsest häälestatusest. Selliselt edastame sõnumi heakskiidust, rõõmasast meelest, heakskiidust jne.

"Kadunud" pöidlad on märgiks, (samuti nagu ka peopesade sulgemine, peitmine jne.), et me ei ole siirad ega avatud, olgu siis põhjus milles iganes.

Rusikas käed kaasnevad vihaga ning käte rusikasse tõmbumist näete, kui midagi meid raevu ajab või meis pahameelt tekitab. Samuti võitluseks või otseselt rünnakuks valmistumisel.

Pöidlaid suunaga allapoole väljendavad negatiivset suhtumist. Tavapäraselt kaasnevad sellega eitavad zestid, pilgu vältimised, rindkere eemale pööramised jt. signaalid, mida väljedame meile ebameeldivate olukordade kontekstis.

Pildil näeme teismelist poissi uljalt pöialt vibutamas. Taolise zesti sõnum käesolevas kontekstis on "Lahe! Mõnus!"

Poisi kehakeel ja näoilme väljendavad positiivset, veidi ülemeelikut häälestatusest. Zest on hoogne, mis on signaaliks, et ta tahab end näidata ja on valmis tegutsema. Ülespoole suunurgad kinnitavad positiivset meelestatust.

Teadmiseks - lektorid, kes kasutavad rohkem avatud, positiivsed zeste, on siiramad ja avatumad, mõjudes nii ka usutavamalt, saavad kuulajaskonnalt parema tagasisisde ja kõrgema hinnangu, kui need, kes peopesasid varjama kipuvad, kõneledes käsi selja taha peidavad või taskutesse topivad.